Jõgeva lugu
Jõgeva linn asub ida-lääne suunaliselt Tartu - Jõgeva - Aravete (Piibe) maantee ja Pedja jõe vahel ning on põhjast määratletud Jõgeva - Mustvee maanteega. Linn paikneb vaid 51 km kaugusel Tartust ja 154 km kaugusel Tallinnast. Mõlema suurlinnaga on ka hea transpordiühendus, kuna põhja-lõuna suunaliselt läbib Jõgevat Tartu - Tapa raudtee.
Just raudtee on see, mis kunagisest asulast linna vormis. Jõgeva küla tekkis küll juba muinasajal Pedja jõe äärde ning on kirjalikult esmamainitud 16.sajandi keskpaigas seoses aktiivse soolaveoga mööda Piibe maanteed. Jõgeva areng linnaks sai aga siiski võimalikuks tänu Tapa-Tartu raudtee ehitamisele 1870ndatel aastatel. 1919. aastal nimetati Jõgeva aleviks. Linnaõigused sai tollal umbes 1400 elanikuga Jõgeva 1. mail 1938. aastal. Linna sünnipäeva tähistataksegi linnaõiguse saamise järgi maikuus.
Nõukogude ajal sai Jõgevast samanimelise rajooni keskus, millega kaasnes aktiivne ehitustegevus (koolimajad, lasteaiad, haigla, valitsushooned, kultuurimaja, politseihoone jne). Välja ehitati kaks suurt korterelamute piirkonda (Rohu-Tähe ja nn KEK-i linnaosa).
Elanike arv kasvas hüppeliselt, ületades tipphetkel 1990ndate aastate alguses 7000 inimese piiri.
Praegu on Jõgeva ligi 6000 elanikuga roheline väikelinn, mida ümbritseb samanimeline rõngasvald.
Muinasajal kuulus Jõgeva Vaiga maakonda. On küllaltki tõenäoline, et Jõgeva küla oli olemas juba enne sakslaste tulekut. Sellele viitab küla soodne asend jõe ääres, mis andis olulise osa toidusest kala näol ning oli ühtlasi liiklustee. Küla esmamainimine toimus 1599. aastal Poola revisjonikirjas Jagiwa kujul. Jõgevast on juttu ka kõigis järgnevais Rootsi revisjonides. Põhjasõja ajal, 1701. aasta kevadtalvel, kui Rootsi kuningas Karl XII talvitus Laiusel, ehitas Jõgeva mõisa majutatud väeosa väljale täismõõdulise lumekindluse ja peeti maha suurejooneline sõjamäng: kindluse kaitsmine ja vallutamine kõigi sõjakunsti reeglite kohaselt. Tulistati pappkuulidega. Elu Jõgeva külas kuni 19. sajandi lõpuni ei erinenud paljude teiste samasuguste külade elust tol ajal. Jõgeva sai omavalitsusõigused alevina 13. oktoobril 1919 ja nimetati ümber III astme linnaks alates 1. maist 1938.
Teises maailmasõjas hävis ligi 60% linnast. Saksa okupatsiooni ajal hukati Jõgeva kruusaaugus ligi 80 nõukogude aktivisti ja sõjavangi. Nõukogude ajal sai Jõgevast rajoonikeskus, põllumajandusrajooni juhtiv ja valitsev linn. Tartu-lähedus ja põllumajanduskesksus peegeldusid ka ettevõtluses: Jõgeval asusid Tartu Piimatoodete kombinaadi võitsehh, Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi nahavabrik, ETKVLi tööstuskoondisse kuuluv Jõgeva Leivakombinaat, tootmiskoondis "Jõgeva", trükikoda jm. Suured tööandjad olid Jõgeva KEK ja MEK. Alates 1960-ndatest on linna kerkinud hulgaliselt teenindushooneid ja suurelamuid (Pae linnaosa ja Tähe-Rohu kvartal). 1976. aastal moodustasid Jõgeva noored Ants Paju eestvõttel oma klubi, mille nimeks pandi "Hekto" Koos ei käidud mitte ainult meelt lahutamas, vaid tehti ka tõsist tööd. "Hekto" eeskujul tekkis ulatuslik noorteklubide liikumine, mis levis nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. "Hektost" räägiti ja kirjutati, temast tehti 1981. a film pealkirjaga "Rong peatub kaks minutit" (stsenarist Rein Karemäe, rezissöör Kaljo Kiisk, operaator Arvo Vilu).
Just raudtee on see, mis kunagisest asulast linna vormis. Jõgeva küla tekkis küll juba muinasajal Pedja jõe äärde ning on kirjalikult esmamainitud 16.sajandi keskpaigas seoses aktiivse soolaveoga mööda Piibe maanteed. Jõgeva areng linnaks sai aga siiski võimalikuks tänu Tapa-Tartu raudtee ehitamisele 1870ndatel aastatel. 1919. aastal nimetati Jõgeva aleviks. Linnaõigused sai tollal umbes 1400 elanikuga Jõgeva 1. mail 1938. aastal. Linna sünnipäeva tähistataksegi linnaõiguse saamise järgi maikuus.
Nõukogude ajal sai Jõgevast samanimelise rajooni keskus, millega kaasnes aktiivne ehitustegevus (koolimajad, lasteaiad, haigla, valitsushooned, kultuurimaja, politseihoone jne). Välja ehitati kaks suurt korterelamute piirkonda (Rohu-Tähe ja nn KEK-i linnaosa).
Elanike arv kasvas hüppeliselt, ületades tipphetkel 1990ndate aastate alguses 7000 inimese piiri.
Praegu on Jõgeva ligi 6000 elanikuga roheline väikelinn, mida ümbritseb samanimeline rõngasvald.
Muinasajal kuulus Jõgeva Vaiga maakonda. On küllaltki tõenäoline, et Jõgeva küla oli olemas juba enne sakslaste tulekut. Sellele viitab küla soodne asend jõe ääres, mis andis olulise osa toidusest kala näol ning oli ühtlasi liiklustee. Küla esmamainimine toimus 1599. aastal Poola revisjonikirjas Jagiwa kujul. Jõgevast on juttu ka kõigis järgnevais Rootsi revisjonides. Põhjasõja ajal, 1701. aasta kevadtalvel, kui Rootsi kuningas Karl XII talvitus Laiusel, ehitas Jõgeva mõisa majutatud väeosa väljale täismõõdulise lumekindluse ja peeti maha suurejooneline sõjamäng: kindluse kaitsmine ja vallutamine kõigi sõjakunsti reeglite kohaselt. Tulistati pappkuulidega. Elu Jõgeva külas kuni 19. sajandi lõpuni ei erinenud paljude teiste samasuguste külade elust tol ajal. Jõgeva sai omavalitsusõigused alevina 13. oktoobril 1919 ja nimetati ümber III astme linnaks alates 1. maist 1938.
Teises maailmasõjas hävis ligi 60% linnast. Saksa okupatsiooni ajal hukati Jõgeva kruusaaugus ligi 80 nõukogude aktivisti ja sõjavangi. Nõukogude ajal sai Jõgevast rajoonikeskus, põllumajandusrajooni juhtiv ja valitsev linn. Tartu-lähedus ja põllumajanduskesksus peegeldusid ka ettevõtluses: Jõgeval asusid Tartu Piimatoodete kombinaadi võitsehh, Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi nahavabrik, ETKVLi tööstuskoondisse kuuluv Jõgeva Leivakombinaat, tootmiskoondis "Jõgeva", trükikoda jm. Suured tööandjad olid Jõgeva KEK ja MEK. Alates 1960-ndatest on linna kerkinud hulgaliselt teenindushooneid ja suurelamuid (Pae linnaosa ja Tähe-Rohu kvartal). 1976. aastal moodustasid Jõgeva noored Ants Paju eestvõttel oma klubi, mille nimeks pandi "Hekto" Koos ei käidud mitte ainult meelt lahutamas, vaid tehti ka tõsist tööd. "Hekto" eeskujul tekkis ulatuslik noorteklubide liikumine, mis levis nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. "Hektost" räägiti ja kirjutati, temast tehti 1981. a film pealkirjaga "Rong peatub kaks minutit" (stsenarist Rein Karemäe, rezissöör Kaljo Kiisk, operaator Arvo Vilu).